Tänane päev möödus täielikult koduväliselt. Täpsemalt siinkohal lähemalt nimetamata jäävas kohas, ajendiks ühe iseäralikul moel kokku saanud ja veelgi iseäralikumal moel kokku jäänud mõnusa väikese seltskonna esmakordse kokkusaamise esimene aastapäev. Diskreetsusest, delikaatsusest ja teistest d-tähega algavatest sõnadest johtuvalt jäägu siin asjade lähem käik täpsemalt kirjeldamata, piirdun vaid nentimisega, et oodatult oli see üritus täis nalja, naeru ja rõõmu ja kõike muud positiivset ja tujutõstvat. Isegi ilm soosis - vähemalt minu arust - meid: ei mingit päikest, mõnusalt paras temperatuur, piisavalt palju tuult, et miskised lendajad ja vereimejad ei suudaks ründeformatsioone sisse võtta, ja nii edasi ja nii edasi.
Siiski paar sellist isiklikumat laadi märkust võib lisada. Esiteks tuleb nentida, et Rakvere linn on end tõelisse ringteede kaitsemüüri võtnud, kohe nii tihedasse, et lausa raske on aru saada, mida kõigi nende ringteedega peale hakata ja kuidas sealt ja kuhu üldse liikuda saab. Aga see oli siiski läbi- ja ärapuretav pähkel.
Pisut karmim ja lühiajaliselt fataalsete tagajärgedega pähkel oli üks pisike purk, millele oli peale kirjutatud PAIN 100%. Eks muidugi purgi väljakäija ju hoiatas, et see on eriti kange kaste, ja määris seda tema nina ette pistetud lihakäntsakale peene tikuga paar tilgakest - mille peale mina ei saanud muidugi jätta - jajah, hoiatust silmas pidades, loomulikult, eks ole - sedasamust tikukest sinna purki kastmata ja seda siis suhu pistmata ... Njah, nii palju liha ja muud tulttaltsutavat ollust vist polegi olemas, mis järgmise mõne minuti vältel suus valitsenud tunnet oleksid suutnud leevendada - isegi maasikad ja õlu ei tahtnud hästi aidata :-) Rääkimata sellest, et ma tegin strateegilise valearvestuse ja sõrmega, millega olin üle kipitavate huulte tõmmanud, ka silmist purskuvaid pisaraid ära pühkida üritasin ... Mis tekitas mõistagi silma ka tükiks ajaks põletava emotsiooni, lausa tunde. Igatahes sellele purgile kirjutatu õigustas end täielikult - ja ma ei saa loomulikult öelda, et see midagi halba oleks olnud, aga vähemalt ma tean nüüd, et see imehea asi nõuab äärmiselt hoolikat ja ettevaatlikku kohtlemist - nojah, eks oleks ju võinud hoiatust kuulda võtta, mis sedasamust ju ütleski, aga kes siis ikka enne usub, et hõõguv pliidiraud kõrvetab, kui enda näppu pole pihta susanud ...
Hiliseks õhtutunniks jõudsin siiski sellelt vaimustavalt ürituselt tagasi koju ja suutsin ära näha ka jalgpalli MMi tänasest neljast mängust viimased kaks. Millest esimene, Itaalia ja Inglismaa vahel pakkus päevaga kenasti kokkusobiva suurelamuse. See oli vaieldamatult senise turniiri kõige ilusam mäng igas võimalikus mõttes ja pole sugugi välistatud, et võib selleks jääda lõpuni välja. Vaimustav oli vaadata mõlema meeskonna virtuooslikku pallikäsitust, kombineerimist ja kõike muud, mis teeb jalgpallist päranisilmi, ilma ühegi laulaksuta kolmveerand tundi järjest sisseahmitava elamuse. Et mäng ise lõppes sealjuures Itaalia kasuks 2:1, ei olnud siiski väga üllatav, aga jah, eks ta oleks võinud ka teistsuguse tulemusega lõppeda ja mängu võlu poleks see ometi kuidagi kahandanud. Ma küll ei näinud sama alagrupi teist mängu Uruguay ja Costa Rica vahel, aga et see lõppes tulemusega 1:3, siis tuleb vist küll nentida, et kui uruguailased on nii nõrgad või vähemalt niimoodi väljamängitavad, siis ka kostariikalastest parimat arvates on vaevalt kumbki neist võimeline midagi vastu panema Itaaliale ja Inglismaale. Aga noh, eks ole teada, et pall on ümmargune ja mängu tulemus selgub alles siis, kui mäng on läbi (harvadel juhtudel paraku isegi alles pärast seda), nii et elame-näeme.
Vaatasin ära teisegi mängu Elavandiluuranniku ja Jaapani vahel, aga see oli üsna ilmetu mäng. Elevandiluurannik suutis küll 2:1 selle võita, aga nende toetumine nii ilmselgelt ainult ühele mehele, küll vaieldamatult andekale, aga siiski ainult ühele Drogbale, ei tekita just palju lootust, et nad kaugele võiksid purjetada sel pallimerel. Jaapan omakorda valmistas mõneti pettumuse suutmatuse tõttu oma mängu korralikult üles ehitada, mille poolest nad ju muidu on üsna tuntud, aga kui nad suudavad seda järgmistes mängudes teha, siis võivad nad midagi siiski saavutada. Selles mõttes on kahju, et ei näinud teist mängu Colombia ja Kreeka vahel, milles esimesed purustasid teised tulemusega 3:0 - Colombia on küll teada valus salvaja, aga nende praeguse vormi kohta saan vähemalt mina ilmselt aimu alles järgmise mängu ajal, nagu õieti nähtavasti ka Kreeka kohta.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli MM: Inglismaa-Itaalia (ETV), jalgpalli MM: Elevandiluurannik-Jaapan (ETV)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: järjekordade võlu (Postimees, 14.06.2014)
No comments:
Post a Comment