Tänane Sirp oli küll täis lugusid, mida võis lugeda, aga lugemisväärseid oli kõigest paar ja needki ühe autori, mu kunagise instituudiõe Laanese Enekeni sulest. Esimene neist puudutas mõneti tugevalt mind ennastki, kuigi tegemist oli, nagu autorile kohane, pigem (ilu)kirjandusse puutuva asjaga. Kuidagi arusaamatult kisti hiljuti üles mingi tüli Ivanovi Andrei ümber (algartikkel, õigemini lausa juhtkiri polnudki ehk niivõrd tülikiskuv, küll aga sellele järgnenu), mis aga laiemas plaanis - ja see on koht, kus ma tunnen haakumist - taandub kurikuulsale identiteediküsimusele. Ma ei tunne küll Ivanovi, aga selle põhjal, mida ma seni olen sattunud lugema, tundub mulle, et talle endale on suhteliselt ükspuha, kuidas ja mismoodi teda täpselt lahterdatakse (nojah, usutavasti on küll tallegi omane teatud edevus, tahe olla mingil määral tuntud oma loominguga, mis ju õieti ongi üks peamisi loometegevuse eesmärke), sest ta ise paistab igasugust lahterdamist, vähemalt poliitilist lahterdamist vältivat. Olla niisiis just tema ise, see Ivanovi Andrei, ehk nagu ta on öelnud:
Oleksin ma võtnud endale kõlava pseudonüümi, oleksin ikka kirjutanud samamoodi, see poleks sisuliselt midagi muutnud. [...] pole mõtet vingerdada, tuleb olla mina ise ja minna lõpuni välja, pseudonüümi taha pugemata.Ka mul endal on olnud mõnigi kord raskusi enda positsioneerimisega - mitte küll enda jaoks, seal või õigemini siin on kõik paigas, küll aga teistele selgitamisel. Mu ainuke enesemääratlus on muidugi "mina", aga vähemalt sama palju ka "eestlane", mis mu enda jaoks tähendab seda, et ma räägin ja kirjutan ja mõtlen eesti keelt ja keeles, aga mis paljude jaoks omab veel terve portsu igasuguseid muid tähendusi, sealhulgas poliitilisi.
Jah, loomulikult mulle ka meeldib, et Eesti vabariik on olemas, eriti kui arvestada, et enne seda valitses siin lausinimvaenulik poliitiline süsteem. Jah, muidugi andsin ka mina kõik, mida oskasin, et too süsteem saaks langeda ja asenduda millegi inimväärilisemaga. Jah, muidugi ma olen õnnelik, et tolle maruvasakpoolse ehk inimvaenuliku ja patoloogiliselt ühisuslembese süsteemi asemele tuli kui mitte maailma mastaabis kõige rohkem, siis igal juhul väga tugevalt parempoolne ehk inimsõbralik ja ühisustolerantne süsteem. Mis aga ei tähenda, et anarhistina (stirneriaanina ehk maksimaalse individualistina ehk kõige äärmuslikuma parempoolsena, pean pahatihti lisama, sest ka anarhismi mõiste kipub olema kummastava poliitilise risuga saastatud...) oleks minu jaoks palju vahet, kas siin asub just Eesti vabariik või mis tahes muu riiklik kooslus - oluline on see, milline süsteem valitseb, mitte mis nime ta kannab.
Nii et Ivanovi Andrei tundub olevat mõneti minu moodi selline "nähtamatu" või "kahe tooli vahele kukkuv" inimene, nagu Eneken neid nimetab. Keda mu meelest on tänases maailmas aina rohkem - nimetatagu seda siis lihtsalt üleilmastumisega kaasnevaks efektiks või ka, nagu mõned on seda teinud, minu arvates küll täiesti mööda ja valesti, juurtetuseks ja võõrandumiseks. Aga ma usun, et Ivanovi "kaasust" on huvitav jälgida vähemalt selles mõttes, kas senise süsteemi struktuurid suudavad üldse kohanduda muutuva maailma ja muutuvate identiteetidega.
Teine Enekeni artikkel oli rohkem küll puhtajakajaline, juhatades lugejat parajasti käiva ajalooromaani-teemalise konverntsi juurde, aga seegi sisaldas oma lühidusest hoolimata huvitavaid mõtteid, probleemiasetusi ja probleemitõstatusi. Igatahes väärt lugemine.
Loetud: Sirp, 09.03.2012; I. Wood. The Missionary Life
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6)
Ilmunud tõlked:
I. Rogatši. Sündsuse algus (Diplomaatia 3/2012)
N. Popescu. Venemaa liberaalnatsionalistlik kokteil: eluvesi või mürk? (Diplomaatia 3/2012)
S. Holmes, I. Krastev. Lõputunne (Diplomaatia 3/2012)
No comments:
Post a Comment