Reedesed mõtted

Nagu eile mainitud, tuli täna taas kauplusetee jalge alla võtta tolle kodulähedases Maximas puudu ja vajaka olnud marmelaadi tõttu. Mustika keskuse Prisma, kuhu sammud seadsin, mõistagi seda pakkus, nagu ka palju muud, nii et võisin ennast üürikest aega õnnelikuna tunda, et kirju koera koostisaine on koos ja maiustegu võib alata. Seda aga ainult hetkeni, mil asusin kodus oste kotist välja võtma ja kohe pähe turgatas, et või, see üks olulisemaid komponente, ilma milleta kohe kuidagi midagi välja ei tuleks, on ometi puudu. Egas midagi, jalad selga ja taas teele, et siis mõnikümmend minutit hiljem juba rahulolevalt nentida, et jah, lõpuks on kõik asjad koos.

Tänane Sirp sisaldas ootamatult palju huvitavat lugemist, alustades peatoimetaja lähisugulase Tarandi Indreku päris mõnuga loetavast Euroopa Parlamendi siseelu kirjeldusest.

Ent mõistetavalt, minu huve arvestades, ootas ees märksa magusam pala, nimelt pikk, poolteiseleheküljeline intervjuu Lepajõe Marjuga, kellega ma küll vahetult olen kokku puutunud ainult kunagi koos teoloogiatudengitega kreeka keelt selgeks saada püüdes, aga kelle sõnavõtud ja tegemised on alati väärt tähelepanemist ja suurt kiitust. Seegi intervjuu sisaldab marjulepajõeliku peene sarkasmi ja õppejõu- ning teadustööd ühitavate humanitaaride puhul nähtavasti juba kohustuslikuks muutunud teaduse viidetepõhise indekseerimise ja rahastamise manamise kõrval veel palju muud õpetlikku ja huvitavat. Ma usun, et piisab, kui välja tuua üksainus silma ja pähe jäänud tsitaat:

Mõtlemine on luksus ainult mutrile.

Ei, teine ka veel, mis iseloomustab samuti väga hästi humanitaarias nii olulise mõtlemisvõime ja eriti -aja vajadust:

... tundsin kohe, et tahaksin proovida seda kunagi tõlkida. Vaevalt on 20 aastat möödunud, kui hea võimalus ongi avanenud.

Sama nauditav oli Lahe Jaani sulest arvustus Lepajõe Marju äsjasele raamatule, nähtavasti intervjuukski põhjust andnud "Roomlaste taltsutamisele". Väga kenasti kirjutatud, saab ülevaate nii raamatust kui ka mõningatest seostest selle ümber.

Mõneti haakus selle temaatikaga, kuigi oli juba rohkem selgelt lihavõtete peatset saabumist silmas pidades kirja pandud, mu vanaisa nimekaimu Laane Aleksandri puhtteaduslik katse kõnelda Jeesuse surmast, üldiselt meditsiini vaatenurgast. Ma olen kunagi midagi sarnast lugenud saksakeelsena, aga et saksakeelsed meditsiiniterminid ei ole mul just tugev külg, siis ei mäleta sellest paraku just palju. mistõttu eestikeelne, küll ajalehe formaati arvestades tunduvalt lühem kirjeldus, kulus kenasti marjaks ära.

Väga kenasti oli Aleksejevi Tiidu ristisõjatrilooga teisest raamatust kirjutanud Vahtre Lauri. Mul on paraku, pean kerge punastusega tunnistama, seniajani nii see kui ka isegi esimene raamat veel lugemata, aga ma olen kindel, et see tund pole kaugel, kui ma need lõpuks kätte võtan, vahest isegi enne kolmanda raamatu ilmumist ...

Hea lugemine ei piirdunud ainult mainituga. Vähemalt sama hea kui Aleksejevi arvustust oli lugeda Pilvre Merlini lugu Unamuno Miguelist ja tema viimatisest eesti keelde jõudnud teosest, mis õieti ei olnud küll niivõrd raamatu arvustus, kui üsna vaba mõttelend raamatu autori ümber ja üle ja kohta ning sellisena täiesti nauditav isegi mulle, kes ma Unamunost suurt midagi peale nime ei tea. Ja mõistagi oli oma väike võlu juures Märka Veiko meediapursatusel, mille teema ja sisu aga oleks parem jätta lugeja enda avastada :-)


Loetud: D. L. Lewis. God's Crucible
Vaadatud: Elas kord ... (FoxLife), Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6)