Teisibased mõtted

Nagu viimastel kuudel iga kuu teisel teisipäeval ikka, oli tänasegi päeva peasündmus Nõmme mälumäng. Mis seekord oli jõudnud finaalini, kuhu said kutse tosin paremat võistkonda kokku vististi 37 või nii, kes hooaja vältel olid osalenud. Finaal oli, nagu eelmiselgi aastal, pisut pikem ja võib-olla ka õige väikse kraadi võrra raskem, aga ega see meie kohta palju ei mõjutanud: tulemuseks oli ikka küllaltki tavapärane, see tähendab mitte sugugi halb, aga mitte ka just kõige parem koht, täpsemalt 8.-10. koha jagamine. Ja kui veel täpsem olla, siis lisaküsimuste täpsust arvestades just 8. koht. Nojah, eks oli selgi korral mitu võistkonda üsna punkt punktis kinni, nii et parema õnne ja eriti suutlikkuse korral mälu paremini pingutada (mulle tegi tõsist tuska, et ma ei suutnud kuidagi meelde tuletada ei omaaegset kirjandusrühmitust Kirjanduslik Orbiit ega grafomaani, arvatavalt Eesti kõige raamaturohkema kirjamehe Grünfeldti Peetri nime) oleks võinud ka pisut kõrgemal olla, aga mitte väga palju siiski, selleks on isegi sellel muidu tagasihoidlikul linnaosamängul kohal käimas võistkonnad, mille liikmed kuuluvad sinna päris Eesti paremikku.

Nõmme mälumängu diplom

Igatahes, õnnelikult diplomi kätte saanud, leidsime kollektiivselt, et võiks mälumänguhooaja lõpetamist (nojah, mul seisavad veel maailmameistrivõistlused ees, aga selle erandiga oli Nõmme mängu finaal vist ka Eestis üldse üks viimaseid mänge) ühise söömaaja ja koosviibimisega tähistada. See mõte oli juba eelnevalt idanenud ja nii olime kohaks välja valinud restorani nimega Talleke ja Pullike, millest me kõik olime peamiselt head kuulnud, aga keegi käinud polnud (nojah, mulle jäi see viimati ette ühe Postimehe artikli tõlkimisel, kus skandaalse restoraniga Uzbekistan oli otsapidi seotud ka eelnevalt samuses sarvilise nimega asutuses töötanud inimene).

Võib kohe ette ära öelda, et kuuldused olid igati õiged, aga restoran võiks ennast ehk pisut paremini, eelkõige nähtavamalt reklaamida: me tegime esimese hooga kogu Õismäele ringi peale ja siis veel sellele hooneplokile ka, kus restoran asub, enne kui õigesse kohta jõudsime. Eks see muidugi vahest rohkem meie enda hooletuse arvele läheb, aga siiski.

Kuuldused olid ka väitnud, et restoran on pidevalt täis ja sinna on raske löögile pääseda, aga kui me täna õhtul kella kaheksa paiku kohale jõudsime, oli seal küll suhteliselt tühi: külastajaid oli, aga mõõdukalt, ei olnud mingit probleemi valida, kui suure laua taha me kolmekesi istuda tahame. Ja õieti ei olnud ka paar tundi hiljem lahkudes märkimisväärseid mahutavusprobleeme, kuigi inimesi oli omajagu juurde tulnud. Võib muidugi ka olla, et tänane päev oli erand, ja ma täiesti usun, et näiteks nädalavahetuseti võibki sinna olla raske löögile pääseda, sest tõepoolest on tegu hea kohaga. Interjöör oli suurejooneline, täpselt restoranile vastav, teenindus oli hea, isegi väga kvaliteetne - kelner nägi tublisti vaeva, et meie küsimustele vastata, ning jooksis nii mõnegi korra millegi täpsustamiseks köögi vahet -, ja toidud olid ka igati mõnusad ja maitsvad. Nojah, eks restoranides on alati teataval määral see portsjonide suuruse küsimus aktuaalne,.aga Tallekeses ja Pullikeses olid asjad isegi selle poolest väga head: portsjonid polnud sugugi liiga väikesed ja võib-olla see vähesuse tunne tekkis rohkem sellest, et need olid nii head, et oleks tahtnud veel ja veel :-) Valik oli samuti muljetavaldav, menüüd võis lugeda vaat et lausa nagu romaani, nii pikk oli see, ja kirjeldused olid ka üldjuhul täiesti arusaadavad (nagu öeldud, me uurisime seda ikka põhjalikult ja kui aru ei saanud, siis oli kelner tänuväärselt kohe abiks). Nii et kindlasti koht, mida võib julgelt soovitada igaühele, kes vähegi head ja mõnusat kvaliteetõhtut paremas toidukohas tahab veeta.


Loetud: TM Kodu ja ehitus 5/2014; Vikerkaar 4-5/2014
Vaadatud: Tehisintellekt (Fox), Ingel või deemon (Sony TV)