Täiesti töövaba päev, kuigi õhtul isegi üritasin veidi, aga siiski loobusin, sest vaim ei olnud valmis ... Ja valmis polnud ta eelkõige päeva põhisisu ehk osalemise tõttu Eesti võistkondlikel meistrivõistlustel mälumängus. Ma küll loobusin mälumängudel osalemast juba kümmekonna aasta eest, aga kui ikka võistkond, mille sünni juures ma ise olen olnud, pöördus sooviga, siis ei saanud ju ära öelda nii lihtsalt. Ega selle kümne aastaga palju polnud muutunud, aga üht-teist siiski.
Paremuse poole oli mõnevõrra korraldus: täiesti toimiv infograafika ehk vastuste kuvamine ekraanile, samuti punktiarvestus; meeldiv oli ka see, et vastamislehed olid tavaliste paberilehtede asemel nüüd lausa võistluste logoga ning muidugi ka võistkonna numbri ja isegi vastuste nummerdamisega. Kehvema poole peale võib kanda selle, et võistkondi oli õige vähe, ainult 11. Kuuldavasti olevat selle taga vähemalt osaliselt asjaolu, et vahepeal on hakatud moodustama "supervõistkondi", kes naljalt ei jäta teistele võimalustki medalikohtadele konkureerida.
Seda võis ka täna kogeda: esimesed kaks olid ülejäänutest ikka õige tublisti ees. Aga noh, meie võistkonna saavutatud 4.-5. koha jagamine oli täiesti rahuldav saavutus. Isegi pronks oleks võinud reaalne olla, kui oleks suutnud potentsiaali täielikult rakendada (mis äraseletatult tähendab, et oleksime õigesti vastanud ka need küsimused, mis "lauda jäid" ehk mille õige vastus küll läbi käis, aga vastustelehele paraku ei jõudnud). Aga see on juba muidugi tagantjäreletarkus, millega suurt midagi peale pole hakata - läks just nii, nagu läks. Igatahes meeskonna eelmise aasta 8. kohaga võrreldes paranemine nii või teisiti.
Mäng oli mõistagi pingutav. 150 küsimust ühtejutti, vahele vaid 45-minutiline lõunapaus tollesama kooli, Õismäe gümnaasiumi, kus mäng toimus, sööklas ja siis veel üks lühem, umbes veerandtunnine paus hiljem - see on ikka päris tõsine, nagu välja tuli, umbes kuuetunnine ponnistus. Küsimused, nagu arvatagi võib, olid meistrivõistlustele kohaselt rasked ja oli nii mõnigi, mille puhul nii küsimus kui ka vastus panid ka meie "kollektiivset aju" ehk kõiki võistkonnaliikmeid lihtsalt õlgu kehitama, et ahah, selline küsimus siis ja selline vastus, kuulnud pole sellest midagi ... Muidugi oli ka helgeid hetki, nii neid, kus üheskoos sai jõutud õige tulemuseni, kui ka selliseid, kus üks või kaks õiges vastuses kindlad olid. Ja isegi üks Kuldmuna ehk siis eriauhind ainsana küsimusele õige vastuse andmise eest langes meile osaks (muidugi, võitja võistkond kogus neid tunduvalt rohkem, vist tükki viis või nii, mis samuti näitab lisaks nende teadmiste avatusele ka mängu enda raskusastet).
Et auhindu jagatakse kokku esimesele kuuele, siis pääsesime auhinnalaua juurde meiegi: Medaleid mõistagi sellise koha eest ei saa, küll aga raamatuid uute tarkuste omandamiseks. Olgu siin siis ka ära mainitud see, mille ma endale hankisin: Aare Olander. Kadunud vaated. Tallinna muutumine enam kui 400 fotol.
Veel üks positiivne asi varasemaga võrreldes oli lõpptulemuste päris kiire avalikustamine: juba õhtuks olid need kilvaleheküljel kenasti väljas, nii et keda huvitab, võib uurida nii tulemusi, küsimusi-vastuseid kui ka võistkondade koosseise.
Kogu sellest päevatööst tublisti väsinuna otsustasin end õhtul premeerida millegi uue asja proovimisega. Ma ei ole mäletamist mööda kunagi mannavahtu ise valmistanud, ainult vahtu löönud ja isegi seda väga ammu. Aga paari päeva eest tekkis tunne, et võiks seda proovida. Võib-olla oleks proovinud varemgi, aga aega ei jagunud, ent täna õhtu tundus just paras ja kohane hetk käes olevat. Täitsa tuli välja, ilmselt algaja õnn :-) Ja kui veel natuke piima ja kuhjaga vahukoort, seda maailma parimat toiduainet, mis kõige etem on muidugi iseseisvalt sisse vohmida, aga mis suudab õilistada ka mis tahes muud toitu, peale panna, siis oli juba väga hea "preemia".
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Reede 13: osa 2 (TV6)
No comments:
Post a Comment