Reedesed mõtted

Üpris vähese tööpanusega päev, seda peamiselt kahe "segaja" tõttu, milleks olid väljaskäik ja jalgpall.

Väljaskäik tähendab lahtiseletatult osalemist vastselt asutatud ja veel vastsemalt ametliku eluõiguse saanud Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni esimesel üritusel, seminari laadis eneseharimis-kokkusaamisel, mille teemaks oli ümberkäimine tsitaatidega, mida tõlkimisel peaaegu alati ette tuleb.

Kõik võimalused said kenasti ära kajastatud: alates ideaalsest olukorrast, kus tekstis on kenasti märgitud tsitaat, mille puhul tõlkija kontrollib, ega keegi pole seda juba varem eesti keelde pannud, ja leides, et on, saab õnnelikult selle varasema tõlkepretsedendi oma teksti sulatada.

Või siis leiab, et ei ole, ja sama õnnelikult tõlgib selle ise ära, luues sel moel pretsedendi (mis küll võib mõnigi kord kaasa tuua vajaduse süveneda tsitaadi allikasse, et mõista selle paiknemist ja tähendust seal ning seda, kas tsitaati on võimalik tõlkida päris otse, nii nagu tsitaati kasutanud autor on seda pruukinud, või tuleb vastavalt allika struktuurile või loogikale seda kuidagi kohendada - mitte et selleks peaks just tingimata toda tsitaadiallikat kohe käigu pealt samuti ära tõlkima: mul on esinenud näiteks juhtumeid, kus ingliskeelne autor on kasutanud saksa- või venekeelsest allikast pärit tsitaate, mida ingliskeelse tõlke järgi tõlgiks automaatselt vähem või rohkem teisiti kui originaali põhjal, olgu siis tegu sõnavalikuga, lausestruktuuri või millega tahes).

Kolmas variant on muidugi see, et tõlkija küll leiab, et tsitaadi on keegi juba varem eestindanud, aga ühel või teisel põhjusel see ometi ei sobi. Mõnikord sellepärast, et tsitaati kasutav autor pöörab tähelepanu tsitaadi mõnele osale, mis tolles eelmises tõlkes on ühel või teisel põhjusel puudu või teisiti - ilmselt kõige levinum näide on luuletõlge, kus tihtipeale tõlkes ongi teatavad nihked sees. Aga võib olla ka "registri" vahe: mul tuli näiteks ühes tõlkes ette tsitaat vene keelest, mida varasemates tõlgetes oli mitte tsitaadi, vaid tsitaadi tarvitaja eeskujul tõlgitud viisakamalt, tegelikult ent on tsitaadi allikas tublisti ropum. Et minu tõlgitavas teoses oli sellest fraasi kasutamisest dokumendis lausa fotogi, olnuks narr kasutada "pehmendatud" varianti, mis andnuks küll edasi üldise mõtte, aga mitte asjaolu, et Nõukogude riigi valitsejad pruukisidki omavahelises ametlikuski suhtluses vulgaarsusi (mida minu tõlgitava teose autor lausa toonitas). Ja küllap neid näiteid, miks ka juba varem eesti keelde tõlgitud teostest nopitud laused või väljendeid muuta, leiab teisigi.

Need olid nii.ütelda lihtsad variandid, aga kõige rohkem poleemikat on alati tekitanud ja tekitas meiegi seas mõneti äärmuslikum tsitaadi kasutamise viis, kus tõlkimine tekitaks pigem arusaamatusi. See puudutab ehk kõige rohkem vanasõnu, kõnekäände ja muid selliseid asju - kõige tuntum näide, mida, ma usun, ei ole vist küll kunagi niimoodi eesti keelde ümber pandudki, on "sajab kasse ja koeri". Aga eks sellegi puhul ole oma ohud - kui ikka sellega alustatakse koduloomade kohtlemist käsitlevat teost, siis ilmselt pigem oakasvatuse käsiraamatule sobilik vaste "sajab kui oavarrest" ei lähe kohe mitte :-) Ja selliste "asendavate" tõlgetega on mõistagi terve hulk muidki hädasid, mille üle ka meil käis elav arutelu. Ja mille osas päris loomulikult mingit ühest seisukohta ei tekkinudki, sest nähtavasti seda ei saagi olla - need on ikka juhtumid, mida tuleb lahendada juhtum juhtumi haaval ja alles tagantjärele, lugejate reaktsioonist, võib saada aimu, kas konkreetsel juhul asi toimis või mitte.

See viimane alajaotus läheb õieti juba "puhaste" tsitaatide valdkonnast natuke väljagi, jõudes sellele hallile alale, mis puudutab kultuurimälu ja muud sellist, mille ülekandmine ühest kultuurist teise on äärmiselt raske või mõnikord lausa võimatu. Kindlasti valmistavad ka eesti keelest tõlkijatele päris märkimisväärseid raskusi konstruktsioonid, mille eeskujuks on igihaljas "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud", või siis väljend "Kohe näha, et vanad sõbrad": mõlemal juhul ei saa otsetõlge teise keelde päris kindlasti edasi anda kõike seda, mis käib niisuguseid väljendeid lugedes läbi eestlase peast, nõudes sestap lugejale mõeldud kommentaari või siis sootuks "asenduse" leidmist oma kultuuriruumist.

Ja et valdavalt ei ole ka sellised "tsitaadid" tekstis spetsiaalselt eristatud, vaid neid kasutatakse otsekui möödaminnes, on need sageli ka tõlkijale komistuskiviks - neid ei pruugi sageli äragi tunda. Nojah, eks tõlkijal peab selliste asjade peale nina olema, see pidev paranoiline kahtluseuss peab kogu aeg sees närima. Üks autoreid, kelle lugusid ma ajakirjandusse tõlgin, on mitu korda kasutanud väljendit "So it goes". Esimesel korral sulas see nii kenasti konteksti, et ma tõlkisingi selle päris automaatselt otse. Miski jäi siiski kuskil taamal närima ja loomulikult selgus, et jah, muidugi on tegu tsitaadiga, mida ma eestikeelsena päris hästi tean ja kõneski kasutan (ja mis sobis ka eesti keelde jõudnud "kanoonilisel" kujul väga hästi tõlgitavasse lukku). Aga see oli ometi pigem õnnelik juhus ja võib-olla ka mõningate kurbade kogemuste vili, et see enne kui hilja kohale jõudis.

Tegelikult on tähistatud ja tähistamata tsitaatide kõrval olemas veel üks omamoodi "tsiteerimise" vorm, millest tänasel seminaril juttu ei olnud ja mis mulle alles hiljem pähe tuli - ja mis on ilmselt tõlkijale kõige rängem. Mulle näiteks väga, tõesti väga meeldis Susanna Clarke'i "Jonathan Strange and mr Norrell", mis oli teadlikult kirjutatud nii, nagu kirjutati aastat 150 tagasi, sellises dickenslikus vormis. Ehk teisisõnu nii, nagu tänapäeval üldjuhul ei kirjutata. Üks põhjusi, miks ma ei ole seni selle eestikeelset tõlget kätte võtnud, on üldise ajapuuduse kõrval just kartus, kuidas seda mulle nii hingelähedast stiili on suudetud edasi anda ...

Igatahes oli niisuguse seminar väga hea, isegi kui päris otseselt midagi uut ei olnud, küll aga sellist, mida tugevamini naelaga kõrva taha kinnitada. Mida kahtlemata tõestas ka päris rohke auditooriumi elav arutelu. Selgus ka, et tõlkijate sektsioon on päris hästi käima läinud, liikmeid olevat juba 40 ringis. Nojah, kolmveerand küll juba Kirjanike Liidu liikmed (lausa üllatus oli mulle, et sinna nii palju tõlkijate kilda kuuluvaid inimesi kuulub - aga eks ta ole, teisest küljest ju tegelevad ka mitmed muidu rohkem "loojatena" tuntud inimesed muu hulgas ka tõlkimisega), aga siiski olevat juba oma kaheksa inimest, kel on kõik vajalikud paberid esitatud ja taotlus rahuldatud, ning veel mõned, kelle puhul lihtsalt pole veel jõutud seda otsust teha (siinkirjutaja kuuluvat nende viimaste hulka).

Kui ma õigesti aru sain, siis see kohtumine võeti vist ka sõnasse (ja pilti?), nii et kõike räägitut saab hiljem kasutada ka õppematerjalina. Võib-olla suuremale osale täna kohal olnutest ei olnud selles väga palju uut, aga ma usun, et eriti algajamatele tõlkijatele võib sellistest materjalidest päris abi olla. Nagunii tuleb ju paratamatult õppida üle isiklike kogemuste, aga kunagi ei tee paha, kui on käepärast võtta mõningat abi, kas otsest või siis mõtteid õigele rajale või sinanpoole suunavat, enne kui tuleb külm ja kangestav dušš toimetaja või veel enam lugejate käest ...

Seminarijärgselt liikus tunduvalt väiksem seltskond natuke lõõgastuma kerge veini saatel, nende seas minagi. Ja mõistagi juttu jätkus kauemaks (et kasutada ka oma kirjutises ära tsitaati :-) ), teistel kindlasti veel enam kui mul, kes ma mõne aja möödudes hakkasin lõõgastavast veinist ja nauditavast seltskonnast hoolimata kibelema koju jalgpalli vaatama.

Horvaatia-Eesti sõpruskohtumine jäi paraku natuke ühekülgseks. 3:1 tulemus ei olnud muidugi midagi hämmastavat: lõppeks on Horvaatia FIFA edetabelis 8. ja Eesti 54. kohal. Eks alati võib muidugi paremat loota, sõpruskohtumises, kus mäng ei käi viimase peale, veel enam - ja oleks võinud ehk eilegi. Jah, kui ainult seda esimest poolaega poleks olnud, kus horvaadid ikka päris domineerisid ja eestlased kuidagi neile vastu ei suutnud hakata. Kui pidada silmas teist poolaega, siis jäi pigem tunne, et algul oli valitud mõneti vale taktika, mis kokkuvõttes maksiski kätte - kahtlemata ei olnud ka selleks ajaks 2:0 juhtivad horvaadid enam nii agressiivsed, kuid kindlasti oli eestlaste mäng teisel poolajal üles ehitatud nii, et selle poolaja 1:1 tulemus oli igati õigustatud. Aga loodetavasti tehakse sellest omad järeldused, mida võib-olla näeb juba mõne päeva pärast mängus Ukrainaga.

Täna oli ka Sirbi päev, aga paraku tuleb öelda, et jah, suvi paistab olevat halvanud paljusid asju - no tõesti ei olnud selles numbris kohe mitte kui midagi lugeda ...

Loetud: Sirp, 25.05.2012
Vaadatud: jalgpalli sõpruskohtumine Horvaatia-Eesti (ETV2), Heroes (TV6)