Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusa kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil ning hiljem ka ühe tillukese artiklihakatise tõlkimisega Postimehele.
Kommersandis oli huvitav-ärev lugu sellest, et Venemaal on tärganud lõpuks mõte oma lausa kurikuulsad raketisüsteemid Iskander lõpuks Eesti külje alla paigutada, sinnasamusesse, kus seni paiknesid kenad pisikesed armsad Totškad. Põhimõtteliselt on see muidugi ärevust tekitav (nojah, võib-olla mõnes tõstab ka eneseaustust, et suur Venemaa nii palju just pisikese Eesti piiri taga sehkendab :-) ), kuid ärevuse asemel lihtsalt huvitavaks muudab selle asjaolu, et nendesamuste Iskanderitega on Venemaal - nagu tegelikult üldse uue relvastuse evitamisega - olnud pidevalt täielik ikaldus: nagu artikliski mainitud, on aastast aastasse muudkui muudetud neid piirkondi, kuhu neid paigutama peaks, mis tegelikult jätab varju tõsiasja, et neid pole ka neli aastat pärast ametlikku relvastusse võtmist õieti kuhugi paigutatud, Konkreetsete arvude ümber valitseb teatav hämarus, aga kangesti tundub, et kui ka tõepoolest sel aastal suudetakse Luuga brigaad Iskanderitega varustada, siis see moodustabki lõviosa hetkel olemasolevatest süsteemidest...
Loetud: C. Wilson, Pühapaikade atlas
Vaadatud: Jäljetult kadunud (TV3)
No comments:
Post a Comment